Tõnis Niinemets

Tõnis Niinemets on 28 aastane Rakveres sündinud Eesti näitleja.

Tõnis on abielus, kahe lapse isa.

Tõnis on andekas, ülimalt mitmekülgne ja võimekas näitleja.

On täiesti normaalne, kui see tuleb Teie jaoks üllatusena ning Te ei ole teda teatrilaval näinud, sest enamus eestlasi ei ole Von Krahli teatris käinud… Seal on väga väike saal…

Tõnis töötas aastatel 2012 - 2015 Von Krahli Teatris, 2015. aasta sügisest on ta vabakutseline.

1995. aastal astus Tõnis Rakvere Gümnaasiumi esimesse klassi.

Esimesed kokkupuuted teatrilavaga toimusid Rakvere Gümnaasiumi Teatriansamblis.

Ta on Juhan ja Jakob Liivi ning Juhan Liivi luuleauhinna[1] laureaat 2005.

Peale gümnaasiumi lõpetamist 2007. aastal asus õppima Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonda, mille lõpetas 2011. aastal näitleja erialal.

Tõnise tööd ennes start-up'i

Von Krahli Teatris
Tantsulavastused
Filmid / lühifilmid
Rollid mujal
Rollid telesarjades või - saadetes
Lavastused

Start-up Comedy

4. aprillil stardib Tõnis Niinemets Eesti esimese Start-up Comedy materjaliga.

Start-up Comedy on uus otsinguline ja ambitsioonikas suund. Tõnis Niinemets on selle suuna esimene pioneer. Ämbrisse astumise ajastu omakorda on Tõnise esimene isiklik materjal, millega publiku ette astuda. Seega on olemas täiuslik kolm ühes olukord.

Start-up Comedy on uus, värske, naljakas, terav, tihe, ootamatu, põhjalik, innovatiivne. See on otsing, ambitsioon, idee ja kompromissitu lahendus.

Start-up Comedy ei paku klisheesid ja vanu kulunud nalju… Sorry!

Elu Eestis ja maailmas arenevad üha kiiremas tempos. Mitmed vanad tõekspidamised, tavad ja arusaamad hakkavad justkui ajale jalgu jääma…

Sama lugu on komöödiaga… Vana hea klisheedest pakatav huumor ei ole tihtipeale enam naljakas. See ei kõneta Teid, see ei paku Teie lugupeetud ajule enam tööd… Jah Te naerate aga Te naerate heasoovlikusest või kaastundest… Kaastundest oleks muide kohasem nutta. Võib olla jah naljakas, kui ühel naisel on üks armuke kapis ja teine keset tuba ja mees tuleb kohe koju… Aga see ei ole enamuse jaoks kuidagi aktuaalne… Või, kui kaua me ikka naerame selle üle, et Tallinna linnapeal on nüüd üks jalg ja eestlased on tõsine rahvas… Veidi väsinud teemad? Seega on aeg teha vahelduseks midagi uut ja kindlasti mitte pinnapealset.

Start- up Comedy käsitleb ühiskondlikult ja globaalselt olulisi küsimusi. Juhib tähelepanu kitsaskohtadele ja absurdsusele meie igapäevaelus, inimestevahelises suhtluses ja inforuumis. Start-up comedy toimib artisti ja publiku tegeliku suhtluse toel ning ei vaju madala energiatasemega kulunud esitluseks. Start-up comedy etendused tuleks lõpetada või tekst ümber kirjutada, kui hakkavad tekkima ühekülgsuse ilmingud.

Need on meie tänased ambitsioonid ning juba alates 4. aprillist näeme kuidas see kõik õnnestuma hakkab.

Mängukava

Meediakajastused

TÕNIS NIINEMETS: MURE ON RAISATUD ENERGIA

Veiko Märka, EPL

Näitleja Tõnis Niinemets (28) on pärit Rakverest. Lõpetas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejana 2011. Seejärel sai koduteatriks Von Krahl Tallinnas. On osalenud mitmes humoorika värvinguga telesaates ja -sarjas ning kavatseb haaret meie komöödiamaastikul hoogsalt avardada.

Eesti tuntumad koomikud on ikka tegutsenud paarikaupa: Baskin ja Järvet, Abel ja Nõmmik, Krjukov ja Kibuspuu, Sepp ja Avandi. Kui sul oleks praegu võimalik endale püsipartner valida, kes see võiks olla. Või kas seda üldse vaja on?

Kindlasti on vaja. Partneri olemasolu on vajalik, et millelegi toetuda. Vaatajale võib ju jääda mulje, et inimesel, keda ta koomikuks peab, tuleb kõik iseenesest. Alati ei pruugi see nii lihtne olla. On üks inimene, kellega ma küll laval koos mänginud ei ole, küll aga esietenduste järel või muidu juhuslikult kokku sattunud – Henrik Kalmet. Mulle tundub, et meie mõte jookseb ühte rada. Linnateatri sünnipäeval sattusime temaga nii suurde jutuhoogu, et ei pannud tähelegi, et kõik teised on meie ümbert ammu lahkunud ega kuula meid enam. Me ei heitunud sellest, rääkisime kahekesi edasi. Tema on inimene, kellega mul plära – heas mõttes – jätkub kauaks. Aga küllap need asjad lähevad ükskord oma loomulikku rada pidi. Ma ei ole meeleheitlikult partnerit otsinud, kuid ma pole ka selline, kes kogu tähelepanu endale tõmmata tahaks. Olen iga partneri suhtes vastuvõtlik.

Aga kui kava nõuab naispartnerit, kes see olla võiks?

Pean mõtlema, niimoodi hopsti! öelda on keeruline. See on naljakas, aga ma pole naistega peaaegu laval koos olnudki. Kõik naiskolleegid teevad teatris tõsisemaid töid. Aga kui lähtuda sellest, kellega mul meeldejääv kontakt on olnud, siis viimati jättis väga meeldiva mulje Liisa Pulga huumorimaitse. Olen kahe käega selle poolt, et saatus annaks meile võimaluse veel midagi koos teha.

Kui palju sa stand-up-comedyga tegelenud oled?

Ei olegi, aga selles suhtes saatus kohe pöördub. 10. märtsil astun esmakordselt Krahlis Fopaa lavale. (jutuajamine toimus päev varem – V. M.) Saab näha, mis välja tuleb. Siiamaani on see termin mulle veidi hirmutav tundunud, ma pole ennast selle vääriliseks pidanud. Mul on kahtlus, et Eesti oludes jääb see žanr jääb publikule kaugeks, liiga võõraks. Tundub, et kõige paremini toimib stand-up väikestes kinnistes kollektiivides nagu seda ka Fopaa on. Need suured lavastused, mis selle nime all mööda Eestit ringi on sõitnud, asja õiget olemust minu arvates pole tabanud. Aga saab näha, mis hakkab juhtuma aprillis, kui ise mööda Eestit ringi sõitma hakkan. Tõsi, mitte stand-up, vaid start-up komöödia nime all. See on mulle suur väljakutse.

Start-upi veab ettevõte nimega Point ehk personaalselt Karl Kermes. Tahame temaga koos teha püstijalukomöödiat, mida võiks üle Eesti suurtel lavadel rahvale pakkuda. Miks just selline nimi? Meile mõlemale meeldib väga sõnakasutus, mis on omane start-up firmadele: värske, terav, innovaatiline, ühiskonnakriitiline, uuenduslik... Laval olen ainult mina – ja mikrofon.

Karl on varem teiste näitlejatega mööda Eestit ringi sõitnud – kas Monokomöödia või Pointi nime all. Meie uus taotlus on hoida tükki niivõrd värskena, et hoolimata sellest, et anname kolme nädala jooksul 16 etendust, saaks pidevalt muudatusi teha. Elu läheb ju kogu aeg edasi, tuleb peale uudiseid, mida oleks patt mitte ära kasutada. Tundub, et senised ringi sõitvad stand-up`id on jäänud õhtust õhtusse samalaadseteks. Ka Fopaas, kus ma astun üles nädalase vaheajaga, on võimalik vahepeal uut materjali tekitada.

Sel aastal saab Oskar Lutsu huumoripreemia Martin Algus. Mis aastaks sa seda endale planeerid?

Ma võtaksin selles küsimuses tagasihoidliku positsiooni, ei taha praegu veel mingeid tiitleid. Tundub, et vanus pole küllaldane. Aga kindlasti on see väga suur tunnustus. Lutsu preemiat antakse juba tehtud töö eest, mida mina pole veel piisavalt teinud. Olen jõudnud väga üürikest aega teatris olla ja veel vähem aega inimestele huumorivalda pakkuda.

Aga kui ette kujutada, et ma olen juba 60-aastane ja ikka veel ilma Lutsu preemiata, oleksin küll pettunud. Siis peaks järgi mõtlema, kas midagi on elus valesti tehtud. Aga võib-olla olen selleks ajaks oma naljanäo hoopis ära kaotanud. Huumorit tuleb teha nii kaua, kuni see enese jaoks värske tundub. Kui läheb juba punnitamiseks, tuleb rahulikult midagi muud ette võtta.

Kanal 2s osaled sa „Klipijahis“ koos sääraste soliidsete ja auväärsete inimestega nagu näiteks Jüri Tiidus ja Hendrik Toompere jr. Kuidas sa ennast nende kõrval tunned?

Väga ebasoliidsena. „Klipijahi“ kohta ei tea kunagi, kuidas ta vaatajale mõjub. Ma vaatan üldse väga sageli oma teleasju pärast järele. Mitte edevusest, vaid selleks, et mõelda, kuidas järgmine kord paremini teha. Raske on anda hinnangut sellele, mida saates teen, aga mul on selles soliidses seltskonnas olnud lõbus aega veeta. Praegustel pöördelistel aegadel, kui maailmas toimub nii palju murettekitavat, on hea, kui läbi ekraani jõuab vaatajateni ka lõbusust. Kui see juhtub, on mu ülesanne täidetud.

Lavalt on jäänud mulje, et sul on suur improvisatsiooniline talent. Kui raske on sul end distsiplineerida ja painutada ennast lavastaja käe all orgaanilisse ansamblimängu? Nagu „Hipsteri surmas“ Kertu Moppeliga väga edukalt korda läks.

Kertu puhul on suur pluss, et ta on küll kindlakäeline lavastaja, aga prooviperioodi alguses on kogu trupil väga suur võimalus kaasa mõelda, arvamust avaldada, vastu olla. Seega saame alguses vabalt ise kõike pakkuda. Nii tekib ka ansamblitöö tugi. Kertu lavastused paistavad silma trupi ühtse hingamise poolest.

Ma ise ei oska oma improvisatsioonioskust hinnata, aga mulle tõesti meeldib igas tükis hoida mõned kohad lahtised. Et kui tuleb ühel õhtul hea uus mõte, siis seda kohe kasutada. Värskus peab kogu aeg sees olema. Mul on õnnestunud juba kolm korda Kertuga koostööd teha ja üha suurema heameelega teeks veel.

Kui palju sa ise teistega võrreldes kaasa mõtled ja arvamust avaldad?

Ma ei tea, kui palju minu jutust ettepanekutena võetakse. Olen selline tüüp, kes armastab lollitada. Ja nendest lollitamistest võib üht-teist välja tulla. Võib-olla seisnevad minu ettepanekud selles, et olen kolleegidele oma väljaastumistega tüütu. Aga olen seda meelt, et kui kõike ausalt ja kohe pakkuda, siis midagi sellest läheb ehk läbi. Samas ma ei ole küüntega oma ideedes kinni, ei karda neist loobuda. Kohati olen suur pakkuja, kohati pakun täiesti huupi.

Miks sa lollitad?

Ma ei teagi. Mingisugused impulsid tekivad. Keegi ütleb midagi, minul tekib tunne, et patt oleks seda kasutamata jätta. Tekib mingi tobeda või naljaka või kohatu situatsiooni kujutlus ruumis, mida tahaks edasi arendada. Teine lollitamise ajend pärineb kooliajast meie õpetajalt Kristian Smedsilt, kes õpetas: „Proovides raiska energiat!“ Mitte et ma kõik prooviajad meeletut energiat põletaksin, vaid mulle meeldib aktiivne atmosfäär proovisaalis. Järsku ma üritan endale teadvustamata teisi käima tõmmata?

Olid sa juba lapsena kõva naljategija?

Olin pigem eputis kui naljategija. Oma edevust realiseerisin kõige rohkem kohatise mölapidamatuse kaudu. Mistõttu sain korduvalt kuulda selliseid arvamusi nagu ühe mu klassiõe ütlus umbes kuuendast klassist, mis seni eredalt meeles: „See, mis sa räägid, on kohati väga naljakas, aga mõnikord sa ei saa aru, kui kellelegi väga haiget teed.“ Edevus realiseerub mul ka praegu osalt ohtra rääkimise kaudu, aga rohkem ikkagi näitlejatöö kaudu, mis mulle väga meeldib. Aga minus on tekkinud ka teine pool, kes kohati käsib vähem edev olla ja rahmeldada.

Kui palju sa lavastajatega otseselt vaielnud oled?

Väga harva, paar üksikut korda. Ka siis pole ma nõus olnud mingi üldise printsiibiga, mitte konkreetselt minu enda osaga. Siis, kui lavastajad on tulnud väga konkreetsete lahendustega rolli ülesehitamiseks. Kord Soome, kord Venemaa külalislavastajaga. Nad ei saanud kohe aru, et Krahlis oleme me harjunud olema loominguline kollektiiv ühtse vaimu ja kaasarääkimise võimalusega.

Kui sul järsku teatritöö ära keelataks, kas sul oleks mingi idee uue ameti pidamiseks?

Arvan, et musta auku ma ei kukuks. Mul on palju ameteid varuks. Üks neist on taksojuht, mida ma pole enda jaoks tänaseni reaalselt välistanud. Mulle meeldib autoga sõita. Kui näitlemine ära väsitab, tahaksin teha rutiinsemat ja selgepiirilisemat tööd. Taksojuhi puhul paelub ka see, mis inimestega ma siis kokku puutuda võiksin. Järsku oleks neid tüüpe magus hiljem teatrilavale kaasa võtta ja kehastada? Aeg-ajalt olen ka vaadanud, kas presidendi kantseleile pole järsku autojuhti tarvis.

Vahel on suvel, puhkuse ajal, tulnud pähe plaan kusagile ettekandjaks minna.

Üks kindel plaan on Riigikokku kandideerimine – hiljemalt kuueteist aasta pärast. Mõtlen, kas õnnestuks üksikkandidaadina läbi lüüa. Olen sellest plaanist mõnikord inimestele rääkinud, millegipärast arvavad nad, et teen nalja. Kohati tundub mulle endalegi nii. Aga tegelikult on mul päris tõsiseid mõtteid. Näitlejaametiga ju rikkaks ei saa. Nii et kui ma kunagi riigikokku pääsen, on mul selge ettekujutus sellest, kuidas elus vähesega hakkama saada. Oskaksin selliseid inimesi hinnata ja nende eest kosta.

Lavastuses „Keegi ei räägi koeraga normaalselt“ pead sa tõeliselt sütitava monoloogi tuletõrjuja ameti ülistamiseks. Kas sa ka pritsimeheks saada oled tahtnud?

Ikka tahtsin. Ja see soov pole kusagile kadunud. Eriti suvel, puhkuse ajal, olen tahtnud end kusagile vabatahtlikuna pakkuda. Aga ma kardan, et kui ma seda ambitsiooni kogu aeg edasi lükkan, siis keegi ei tahagi enam nii vana ja kogemusteta tuletõrjujat tööle võtta. Sel juhul pigem ikkagi riigikogu.

Galerii